Kella kaheksaks oli uni kadunud. Uni oli olnud kosutav ja tänu kõrvatroppidele ei seganud seda ka laagri kõrval mühisev Baksani jõgi. Päevakava nägi ette infotundi kell 10 ja kella 12st matka observatooriumi mäele. Hommikusöögiks keetsime oma esimese pudru. Tuli tõdeda, et minust ei olnud vahepeal aastaga pudrusõpra saanud, aga söödud sai. Infotund andis üldist teavet ja infot, et ees ootab kerge paaritunnine jalutuskäik, toitu jms ei ole vaja kaasa võtta jne. Õnneks oli mul mingi eelaimdus, et nii lihtne see jalutuskäik ikka ka olema ei saa, kui meie suur juht seda üleoleval toonil meile kirjeldas. Pakkisime endale kaasa joped, jooki ja natuke süüa. Matk algas kergelt vaikse tõusuga Aaviku juhtimisel. Esmalt väike lõik külavaheteed, mida ääristas põnev kohalik olustik ja edasi tõus mäenõlvadele. Avanevad vaated meenutasid natuke Gruusias nähtut ometi olid teistsugused. Esimene osa astuti suures kambas kuni puhkepeatuseni, kust kõik jätkasid omas tempos. Heameelega tõdesin, et jaksu astuda on ja püüdsin natuke oma piire tunnetada astudes erineva tempoga. Vahepeal muutus astumine üsna masinlikuks tammumiseks, mida leevendasid 
vägevad vaated. Raskeim hetk saabus peale kahetunnist järjepidevat mäkke tõusu, kui istusin hetkeks sööma ja Priitu ootama ning siis uuesti püsti tõustes lõi hetkeks silme eest mustaks. Priidu tempos edasi astudes läks see peagi üle. Imeilus ilm hakkas muutuma ja peagi tabas meid tugev rahesadu. Kaasa võetud joped olid suureks abiks. Observatooriumimäe tippu jõudmine (u 3150m) võttis meil 3,5 tundi. Tipp oli täiesti pilvedesse mattunud. Püüdsime seal natukene aega veeta, et kõrgus mõjuks, aga külm tuul sundis peagi 
laskumisele. Laskudes hakkas vasakul jalal mingi kummaline lihas endast väga valusalt märku andma. Kogu päevateekond kestis meie jaoks kuus tundi ja olime sellised keskpärased käijad – oli hulk kiiremaid ja samasugune hulk aeglasemaid. Ilma kaasa võetud joogi ja nosimiseta oleks see üsna keeruline olnud. Ei tea kuidas tundsid need, kes võtsid kuulda soovitust sööki, jooki ja sooje riideid mitte kaasa võtta. Igatahes sai sellest päevast mind saatma mõte, et suure juhi soovitusi tuleb kaaluda kriitiliselt ja lähtuda ka oma vähesest eelnevast kogemusest.Kuna päevaväsimus oli suur, siis otsustasime ise kokkamise asemel minna Jaani poolt viidatud söögikohta. Võrreldes Gruusiaga oli see tegelikult päris hea alternatiiv st võimalus valida, kas ise süüa vaaritada või lasta seda endale söögikohas teha. Lambašašlõkk oli väga hea peale sellist pikka päeva. Pikale päevale järgnes rahutu unega öö.
