Tavapärased hommikused rituaalid ja üheksast liikuma. Pakkisime kaasa joogi, söögi ja sooje riideid, päev oli küll kuum, aga eesmärk oli tõusta kõrgemale ja olla ära terve päeva. Terskollis saime päris pikalt seista tõstukite järjekorras. Tõstukitel tõusime Chegeti esimesse vahejaama ja sealt edasi vastavalt soovile, kas tõstukiga või jala teise jaama. Kuna mu jalalihas andis tunda hoolimata neljast 400g ibubrofenist, otsustasin tõstuki kasuks nagu üsna mitmed teised. Kogu tõstukite teekonna sai jälgida põhieesmärgiks oleva Elbruse tippude ümber toimuvat pilvede mängu. 
Kuniks jala matkavad inimesed saabuma hakkasid, saime kurva teate, et Eva hukkus Alpides. Püüdsin kodustelt sms-i teel lisainfot saada. Väga kurb ja mõtlemapanev teade, mis saatis kogu järgneva päeva pannes veel enam süvenema ettevaatlikkuse ja ohutuse teemale.
Edasi tõusime mööda lund ja kive kuni tugev rahesadu sundis meid peatuma. Õnneks olid kaasas pikad riided ja väga külmaks olemine ei muutunud. Rahe vaibudes jätkasime mööda mäeharja, millele järgnes tõus mööda kive ronides. Esmalt tundus natuke hirmutav mõte, et pea 80 tegelast hakkavad korraga üksteise järel ronima ning mitmetel neist oli see esmakordne
kogemus. Tõrjusin selle mõtte eemale ja nautisin natuke keerulisemat ronimist ja laskumist. Viimaseks etapiks oli võimalus tõusta ühte natuke kõrgemasse tippu. Esmane mõte oli sellest loobuda ja puhata seni, kuni teised tipus ära käivad. Aga kui jõudsime tipu jalamile mõtlesin, et lähen ikka natuke edasi. Hoolimata mõnest raskest hetkest, kui hingeldades puhkama peatusin, ei saanud enne alla kui tipus (3404m) käidud. Väikese kosutava pausi järel hakkasime laskuma. Esmalt pikalt mööda lund, et harjutada kirka tööd. Tegelikkuses kujunes see küll suuremas osas tagumikul liu laskmiseks. Lumele järgnes suhteliselt järsk murunõlv, mis tundus tüütu ja jalgadele koormav. Nõlva jalamil koguneti ja asuti oma tempos teele Terskolli. Meie suur juht suunas meid teele mis alguses pikalt tõusis ja siis väga järsult laskuma hakkas. Ise jäi ta väikse seltskonnaga maha lubades üleolevalt teisi Terskollis oodata ning asudes seejärel ise lühemat teed pidi külla. Kes olen mina et seda hukka mõista, aga kummaline tundus see igatahes. Kokku kuue tunnine matk oli päris korralik koormus. Õnneks saime Terskolis väga maitsva õhtusöögi ja päeva lõpetuseks sauna.