Äratus kella viiest. Õnneks olime eile õhtul termostesse vee valmis keetnud. Võtsime aega saamaks teada kaua meil enese valmis saamine aega võtab. 6.06 olime telgist väljas ja sättisime kasse alla. Ees ootas tõus Pastuhhovaja kaljudele (4690m). Astusime mööda lumevälja, ette astutud rada ei olnud. Tempo oli aeglane, olemine oli raske ja üsna sageli tuli puhata. Paar korda käis peast läbi ka tagasi pöördumise mõte. Viimane osa tõusust oli 
päris raske juba ja nõudis iga natukese aja tagant peatumist puhkamiseks. Tõus oli võtnud aega üle kahe poole tunni. Aklimatiseerumiseks veetsi
me mõnda aega üleval istudes, kuna enesetunne ei olnud just parim hakkasin vaikselt üksi alla minema. Laager oli kogu aeg silme ees, kuid teekond tundus lõputu.Mõned Võru seltskonna mehed tegid täna tipu ära. Tõnis jõudis ka kogemata tippu, kui oli saanud loa, et võib Pastuhhovaja kaljudest natuke edasi jalutada. Teistel seda ei lubatud.
Laagris pikutasime telgis tunnikese, misjärel pakkisime asjad kokku ja kella ühest hakkasime alla laskuma. Mida alla poole saime seda paremaks läks enesetunne. Priit oli suutnud ära kaotada oma tõstukipileti - esimese tõstuki juures läks õnneks, kuna laskumas oli meid suur seltskond, siis kontrollid uskusid, et ta on pileti kaotanud ja lasid ta ilma selleta tõstukile, teisel tõstukil ei küsitud õnneks piletit ja kolmandas tegelesime pettusega st näitasin kontrollile oma piletit ja hetk hiljem andsin selle selja tagant Priidule. Vahejaamades kogesime kohaliku rahvuslikku eripära – nii kui meie vahele jäi väike ruum puges sinna üks kohalik ja hetk hiljem sebis sinna terve tema suguvõsa. Meile oli see õppetunniks ja hiljem seisime kõik külg külje kõrval nagu müür laskmata ühtegi vaheletrügijat endale ligi. All seadsime end laagris sisse, nautisime niivõrd kuivõrd võimalik ülerahvastatud sauna ja kolisime magama.
