Äratus kell 12. Väljas oli pilvitu, mis tähendas, et toimub minek. Väike söök ja ühest liikuma. Kuu kiirgas nii palju valgust, et kogu ümbrus oli lummavalt valge. Enesetunne oli nii ja naa. Kui õhtul olin mõelnud, et jätan tipu-ürituse ära, siis sellest hoolimata asusin teele. Mäenõlval oli näha juba hulgi pealampe ja liikuvaid kogusid. Astusin aeglaselt Priidu järgi ja peas vasardas mõte, et ma ei taha seda teha, ma ei taha enam sammugi edasi minna. Meenus sama tunne Kazbeki tõusult ja sundisin end edasi minema. Enesetunne oli enam-vähem aga tundsin, et ma lihtsalt ei taha minna. Ütlesin Priidule, et pöördun tagasi, kuid ta kutsus siiski jätkama. Natuke aega jätkasin veel, kuid siis tõdesin, et kui tagasi pöörduda, siis pean seda tegema varsti, et oleksin võimeline üksi laagrisse laskuma ja ei saaks Priidule tõusul takistuseks. Selle mõtte juures tegin otsuse ja hakkasin laskuma. Olin endas kindel, et nii on õige. Telki jõudes tundsin esimest korda väikest kahetsust, löristasin paar pisarat ja kerisin end magamiskotti. Läbi une kuulsin veel mõne inimese laagrisse naasmist. Küll väike, aga lohutus ikka, et ma päris ainuke ei olnud. Kui und enam üldse ei olnud toppisin end riidesse ja läksin välja. Istusin pikalt kivil ja jälgisin mägesid. Paistsid mõned üksikud tõusjad ning laskujad. Mõne aja möödudes hakkasin vaikselt Pastuhhovaja poole matkama. Tegin paarkümmend sammu ja puhkasin. Laager muudkui kaugenes. Peagi tulid vastu esimesed tipus käinud kes jagasid omi muljeid. Naasjaid jagus terveks päevaks, viimased saabusid üsna õhtu eel. Linda saabus täis energiat esimeste seas. Samas Priit oli üsna läbi, tema teekond oli kestnud üle 12 tunni. Saabudes suutis ta vaid teed juua, natuke süüa ja vajus magama. Öösel algasid ekstreemsused esialgu äikesetormi ja seejärel lumesaju näol. Sellist müristamist ei ole ma kunagi varem kuulnud. Äike lõi tohutu müraga pidevalt telgi täiesti valgeks. Oleks tahtnud väga seda looduse möllu õues vaadata, aga ei julenud välja minna :).
Müristamise vaibudes jäin magama ning ärkasin selle peale, et telk hakkas mulle peale vajuma. Väljas oli alanud lumesadu, mis mattis
telgid lume alla. Korda mööda Lindaga tagusime telgikülgi, et lund natukenegi maha saada ja telki ära mahuks. Priit ärkas hommikul teadmata midagigi sellest, mis öösel toimus. Lumesadu jätkus katkematult. Inimesed pugesid järjest telkidest välja asudes telke
lumest välja kaevama. Edasise osas oli taas info vastakas, alates sinna samasse tormivarju jäämisest kuni kohese alla liikumiseni. Peale mõninga aja möödumist tuli siiski kindel otsus alla liikumiseks. Telgi välja kaevamine ja pakkimine oli vaevaline. Mäest laskumine oli täielikus lumesajus ilma suurema vaateulatuseta. All pool muutus lumesadu vihmaks ja läks natukene soojemaks. Õnneks töötasid kõik kolm tõstukit ja all ootas meid tõeline suvi, pubis söök ja sooja saamiseks konjakiga tee. Asjade kuivatamise huvides otsustasime ööseks taas hotelli toa hankida.
Pealelõuna ja õhtu möödusid Edelweisis Aigari sünnipäeva, edukaid ning vähem edukaid tipuüritusi tähistades. Öös juhtus asju – kohtumine maadlusmeeskonnaga, kohaliku hotelli rocki baar või ööklubi jne ning arvatavasti aeglusrekordiga läbitud 3 km hotelli kuhu mõni persoon jõudis alles siis kui uus päev oli ammu alanud.
Äratus kell 12. Väljas oli pilvitu, mis tähendas, et toimub minek. Väike söök ja ühest liikuma. Kuu kiirgas nii palju valgust, et kogu ümbrus oli lummavalt valge. Enesetunne oli nii ja naa. Kui õhtul olin mõelnud, et jätan tipu-ürituse ära, siis sellest hoolimata asusin teele. Mäenõlval oli näha juba hulgi pealampe ja liikuvaid kogusid. Astusin aeglaselt Priidu järgi ja peas vasardas mõte, et ma ei taha seda teha, ma ei taha enam sammugi edasi minna. Meenus sama tunne Kazbeki tõusult ja sundisin end edasi minema. Enesetunne oli enam-vähem aga tundsin, et ma lihtsalt ei taha minna. Ütlesin Priidule, et pöördun tagasi, kuid ta kutsus siiski jätkama. Natuke aega jätkasin veel, kuid siis tõdesin, et kui tagasi pöörduda, siis pean seda tegema varsti, et oleksin võimeline üksi laagrisse laskuma ja ei saaks Priidule tõusul takistuseks. Selle mõtte juures tegin otsuse ja hakkasin laskuma. Olin endas kindel, et nii on õige. Telki jõudes tundsin esimest korda väikest kahetsust, löristasin paar pisarat ja kerisin end magamiskotti. Läbi une kuulsin veel mõne inimese laagrisse naasmist. Küll väike, aga lohutus ikka, et ma päris ainuke ei olnud. Kui und enam üldse ei olnud toppisin end riidesse ja läksin välja. Istusin pikalt kivil ja jälgisin mägesid. Paistsid mõned üksikud tõusjad ning laskujad. Mõne aja möödudes hakkasin vaikselt Pastuhhovaja poole matkama. Tegin paarkümmend sammu ja puhkasin. Laager muudkui kaugenes. Peagi tulid vastu esimesed tipus käinud kes jagasid omi muljeid. Naasjaid jagus terveks päevaks, viimased saabusid üsna õhtu eel. Linda saabus täis energiat esimeste seas. Samas Priit oli üsna läbi, tema teekond oli kestnud üle 12 tunni. Saabudes suutis ta vaid teed juua, natuke süüa ja vajus magama. Öösel algasid ekstreemsused esialgu äikesetormi ja seejärel lumesaju näol. Sellist müristamist ei ole ma kunagi varem kuulnud. Äike lõi tohutu müraga pidevalt telgi täiesti valgeks. Oleks tahtnud väga seda looduse möllu õues vaadata, aga ei julenud välja minna :). 
Müristamise vaibudes jäin magama ning ärkasin selle peale, et telk hakkas mulle peale vajuma. Väljas oli alanud lumesadu, mis mattis 
telgid lume alla. Korda mööda Lindaga tagusime telgikülgi, et lund natukenegi maha saada ja telki ära mahuks. Priit ärkas hommikul teadmata midagigi sellest, mis öösel toimus. Lumesadu jätkus katkematult. Inimesed pugesid järjest telkidest välja asudes telke 
lumest välja kaevama. Edasise osas oli taas info vastakas, alates sinna samasse tormivarju jäämisest kuni kohese alla liikumiseni. Peale mõninga aja möödumist tuli siiski kindel otsus alla liikumiseks. Telgi välja kaevamine ja pakkimine oli vaevaline. Mäest laskumine oli täielikus lumesajus ilma suurema vaateulatuseta. All pool muutus lumesadu vihmaks ja läks natukene soojemaks. Õnneks töötasid kõik kolm tõstukit ja all ootas meid tõeline suvi, pubis söök ja sooja saamiseks konjakiga tee. Asjade kuivatamise huvides otsustasime ööseks taas hotelli toa hankida. 
Pealelõuna ja õhtu möödusid Edelweisis Aigari sünnipäeva, edukaid ning vähem edukaid tipuüritusi tähistades. Öös juhtus asju – kohtumine maadlusmeeskonnaga, kohaliku hotelli rocki baar või ööklubi jne ning arvatavasti aeglusrekordiga läbitud 3 km hotelli kuhu mõni persoon jõudis alles siis kui uus päev oli ammu alanud. 