5.-7. juuli

Selle reisi ettevalmistus oli edukam kui varasematel juhtudel. Laupäeva varahommikul algavaks reisiks saime asjad kokku juba reede öösel, mille tulemuseks oli väga vaevaline ärkamine hommikul. Taksodispetšerilt palusime targu saata meile üks suurem takso, millesse mahutada kaks suurt ja kaks väikest seljakotti ning neli erinevas suuruses kasti söögi-, joogivarude ning gaasiballoonidega.
Heina tänavale oli kogunenud juba suurem hulk meiesuguseid tegelasi, kes toimetasid oma kastide ja kottide ümber. Suur juht herr Künnap teatas, et rahvas on eelnevalt bussidesse jagatud ning nimekirjad on väljas bussi uksel. Kohal oli vaid üks buss ning selle nimekirjas meid ei olnud ega muud ei olnudki teha, kui istuda tänava ääres äärekivil ja uudistada järjest suurenevat inimeste hulka. Põnevamaks kiskus siis kui kohale saabusid kolm kaukaaslase välimusega meesterahvast, kes asusid omi asju bussi pakkima. Sellega ühele poole saanud pandi automakk üürgama ning hakati rahvast ringi seisma ajama. Asi tundus kahtlane ja väikese esinemisvajadusega inimene nagu ma olen, hoidsin end natukene teiste varju. Kui rahvas oli ringis algas show – kaks kaukaaslase sarnast noormeest lõid lahti tantsu ärgitades teisi kaasa lööma, enamus tagasihoidlikke eestlasi vaid naeratasid malbelt ja taganesid enda positsioonidelt ringis aina kaugemale. Kuid oli ka julgemaid, kes tantsu kaasa lõid. Elevust igatahes jagus mõneks ajaks. Tantsupeo lõpetas saabuv teine buss, mis nägi ehmatavalt vana ja lagunenud välja olukorras, kus sellest sõiduriistast pidi saama meie sõiduvahend katkematuks sõiduks järgneval kolmel ööpäeval. Rahustuseks teatati peaga, et õige bussiga oli mingeid probleeme ja saadeti asendusbuss, mis viib meid vaid Põltsamaani, kus istume teise bussi ümber. Nii algaski sõit peatustega Põltsamaa külje all, Tartus ja Võrus, kus mõlemasse bussi tuli rahvast juurde.
Eelnevalt loetud blogide info põhjal oli huvitav oodata, mis hakkab saama piiril. Esmase asjana paistis tohutu veoautode kolonn millest me õnneks mööda sõitsime. Eesti piiril kontrolliti vaid dokumente ja seda ega juhuslikult wc-s jäneseid kaasa ei sõida. Vene poolel astus bussi bravuurikas tädi kelle esimene huvi on selle vastu kas bussis on vene kodanikke, eitava vastuse peale teatas ta lootusetu häälega, et immigratsioonipaberid on meil ka nii kui nii täitmata. Ega tal muud üle jäänudki, kui jagada kõigile blanketid välja ja anda korraldus, et ankeet tuleb täita vene keelsete tähtedega, hoolimata sellest et blankett oli kakskeelne – inglise ja vene. Järgmine korraldus oli võtta kaasa vaid rahakotid ning läbida passikontroll. Kõik hingasid kergendatult kuna vähemalt esialgu ei pidanud kogu pagasit välja tassima ja ette näitama. Passikontroll takistusteta läbitud, istusime teisele poole piiri ootama ja vaatama mis edasi saab. Mõnda aega ei toimunud mitte vähimatki, kuni lõpuks paar tegelast siiski lähenesid bussile ning lasid bussijuhil paar kotti näitamiseks välja tõsta. Üllatuslikult sellega asi piirduski ja kogu protsess võttis kokku aega ca kaks tundi. Edasi järgnes kõik sama skeemi järgi teise bussiga ja umbes nelja tunniga olime kõik edukalt Venemaal. Järjepidev sõit jätkus kuni esmaspäeva õhtuni. Huvitavamad hetked olid vast pidevad miilitsa peatused, kus meie vastu huvi tunti, kui huvi liiga põhjalikuks muutus olid selle lahjendamiseks kogenud bussijuhtidel omad meetmed. Peatamise põhjused olid väga varieeruvad, alates pidevjoone ületamisest, inimese bussis seismisest kuni lihtsalt küsimiseni kust tuleme ja kuhu läheme. Nii see aeg läks – lugedes, tukkudes, ümbrist uudistades, metsas ja põlluääres pissipeatusi pidades jne.
Tuleb tõdeda, et mulle Venemaa meeldis – selles oli äärmiselt palju hallust ja trööstitust, aga vähemalt sama palju oli imelist loodust. Kõik tundus vanem ja väsinum kui meil, aga kas peab siis olema kõik viimase moe järgi.
Magamise korraldasime nii, et Priit magas istmetel ja mina istmete ees põrandal. Üsna ekstreemne, kuna esiteks ei kannatanud bussi puhtus kriitikat ning teiseks oli minu jalgadest üle astumine möödakäijatele nii ületamatu, et pidevalt astuti mulle lihtsalt peale. Igasugu kiirtoitudest hakkas isu väga täis saama ja reisi lõpu osas teeäärne grillkana peatus oli kui õnnistus.Ja ikka tuli tõdeda, et lõpuks saavad otsa ka lõputud teed ja jõudsime oma sihtkohta Treskolli (2130m) Dünamo spordibaasi. Meie „koduks“ sai suur plats spordibaasi männisalus. Esimesel õhtul, peale pea kolmepäevast bussis loksumist ei olnud enamaks jaksu kui telgi püstitamiseks ja söömiseks. Õnnis tunne oli magada nii et võisid end julgelt välja sirutada – ei oleks uskunud, et telgis magamine nii nauditav võib tunduda :)

8. juuli

Kella kaheksaks oli uni kadunud. Uni oli olnud kosutav ja tänu kõrvatroppidele ei seganud seda ka laagri kõrval mühisev Baksani jõgi. Päevakava nägi ette infotundi kell 10 ja kella 12st matka observatooriumi mäele. Hommikusöögiks keetsime oma esimese pudru. Tuli tõdeda, et minust ei olnud vahepeal aastaga pudrusõpra saanud, aga söödud sai. Infotund andis üldist teavet ja infot, et ees ootab kerge paaritunnine jalutuskäik, toitu jms ei ole vaja kaasa võtta jne. Õnneks oli mul mingi eelaimdus, et nii lihtne see jalutuskäik ikka ka olema ei saa, kui meie suur juht seda üleoleval toonil meile kirjeldas. Pakkisime endale kaasa joped, jooki ja natuke süüa. Matk algas kergelt vaikse tõusuga Aaviku juhtimisel. Esmalt väike lõik külavaheteed, mida ääristas põnev kohalik olustik ja edasi tõus mäenõlvadele. Avanevad vaated meenutasid natuke Gruusias nähtut ometi olid teistsugused. Esimene osa astuti suures kambas kuni puhkepeatuseni, kust kõik jätkasid omas tempos. Heameelega tõdesin, et jaksu astuda on ja püüdsin natuke oma piire tunnetada astudes erineva tempoga. Vahepeal muutus astumine üsna masinlikuks tammumiseks, mida leevendasid vägevad vaated. Raskeim hetk saabus peale kahetunnist järjepidevat mäkke tõusu, kui istusin hetkeks sööma ja Priitu ootama ning siis uuesti püsti tõustes lõi hetkeks silme eest mustaks. Priidu tempos edasi astudes läks see peagi üle. Imeilus ilm hakkas muutuma ja peagi tabas meid tugev rahesadu. Kaasa võetud joped olid suureks abiks. Observatooriumimäe tippu jõudmine (u 3150m) võttis meil 3,5 tundi. Tipp oli täiesti pilvedesse mattunud. Püüdsime seal natukene aega veeta, et kõrgus mõjuks, aga külm tuul sundis peagi laskumisele. Laskudes hakkas vasakul jalal mingi kummaline lihas endast väga valusalt märku andma. Kogu päevateekond kestis meie jaoks kuus tundi ja olime sellised keskpärased käijad – oli hulk kiiremaid ja samasugune hulk aeglasemaid. Ilma kaasa võetud joogi ja nosimiseta oleks see üsna keeruline olnud. Ei tea kuidas tundsid need, kes võtsid kuulda soovitust sööki, jooki ja sooje riideid mitte kaasa võtta. Igatahes sai sellest päevast mind saatma mõte, et suure juhi soovitusi tuleb kaaluda kriitiliselt ja lähtuda ka oma vähesest eelnevast kogemusest.
Kuna päevaväsimus oli suur, siis otsustasime ise kokkamise asemel minna Jaani poolt viidatud söögikohta. Võrreldes Gruusiaga oli see tegelikult päris hea alternatiiv st võimalus valida, kas ise süüa vaaritada või lasta seda endale söögikohas teha. Lambašašlõkk oli väga hea peale sellist pikka päeva. Pikale päevale järgnes rahutu unega öö.

9. juuli

Pudru oli kuidagi maitsvam. Hakkas välja kujunema, et mina ja Priit (ja Linda) teeme süüa ja meie kokanaadikaaslased pesevad jões nõusid. Päev nägi ette eilsest taastumist ja jõgede ületamise õppust. Eilne valuaisting vasakus jalas oli muutunud pidevaks valuks, mis käies tunda andis ja ka paremasse jalga kiirgama hakkas. Natuke hirmutav edasist silmas pidades. Igaks juhuks jõkke ei kippunud kuna liustikust tekkiva jõe vesi oli jääkülm ja ei olnud kindel selle mõjus lihastele. Peale mõningat teiste toimetamise jälgimist otsustasime jalutada kohalikku külla ja uudistada sealset turgu. Esimest korda märkasime eemalt Elbrust. Oma kaksiktipuga jättis väga võimsa mulje. Asukoha järgi oleksime pidanud nägema seda ka observatooriumi mäelt, aga siis oli ju kõik pilvedesse mattunud.
Õhtul sai sauna, mis oli meeldiv kui arvestada, et viimane kokkupuude korraliku pesemisega jäi pea kuue päeva kaugusele.

10. juuli

Tavapärased hommikused rituaalid ja üheksast liikuma. Pakkisime kaasa joogi, söögi ja sooje riideid, päev oli küll kuum, aga eesmärk oli tõusta kõrgemale ja olla ära terve päeva. Terskollis saime päris pikalt seista tõstukite järjekorras. Tõstukitel tõusime Chegeti esimesse vahejaama ja sealt edasi vastavalt soovile, kas tõstukiga või jala teise jaama. Kuna mu jalalihas andis tunda hoolimata neljast 400g ibubrofenist, otsustasin tõstuki kasuks nagu üsna mitmed teised. Kogu tõstukite teekonna sai jälgida põhieesmärgiks oleva Elbruse tippude ümber toimuvat pilvede mängu.
Kuniks jala matkavad inimesed saabuma hakkasid, saime kurva teate, et Eva hukkus Alpides. Püüdsin kodustelt sms-i teel lisainfot saada. Väga kurb ja mõtlemapanev teade, mis saatis kogu järgneva päeva pannes veel enam süvenema ettevaatlikkuse ja ohutuse teemale.
Edasi tõusime mööda lund ja kive kuni tugev rahesadu sundis meid peatuma. Õnneks olid kaasas pikad riided ja väga külmaks olemine ei muutunud. Rahe vaibudes jätkasime mööda mäeharja, millele järgnes tõus mööda kive ronides. Esmalt tundus natuke hirmutav mõte, et pea 80 tegelast hakkavad korraga üksteise järel ronima ning mitmetel neist oli see esmakordne kogemus. Tõrjusin selle mõtte eemale ja nautisin natuke keerulisemat ronimist ja laskumist. Viimaseks etapiks oli võimalus tõusta ühte natuke kõrgemasse tippu. Esmane mõte oli sellest loobuda ja puhata seni, kuni teised tipus ära käivad. Aga kui jõudsime tipu jalamile mõtlesin, et lähen ikka natuke edasi. Hoolimata mõnest raskest hetkest, kui hingeldades puhkama peatusin, ei saanud enne alla kui tipus (3404m) käidud. Väikese kosutava pausi järel hakkasime laskuma. Esmalt pikalt mööda lund, et harjutada kirka tööd. Tegelikkuses kujunes see küll suuremas osas tagumikul liu laskmiseks. Lumele järgnes suhteliselt järsk murunõlv, mis tundus tüütu ja jalgadele koormav. Nõlva jalamil koguneti ja asuti oma tempos teele Terskolli. Meie suur juht suunas meid teele mis alguses pikalt tõusis ja siis väga järsult laskuma hakkas. Ise jäi ta väikse seltskonnaga maha lubades üleolevalt teisi Terskollis oodata ning asudes seejärel ise lühemat teed pidi külla. Kes olen mina et seda hukka mõista, aga kummaline tundus see igatahes. Kokku kuue tunnine matk oli päris korralik koormus. Õnneks saime Terskolis väga maitsva õhtusöögi ja päeva lõpetuseks sauna.

11. juuli

Pudru eemaletõukavuse tõttu premeerisime end hommikul pannkookide ja maasikamoosiga. Päev oli kuulutatud puhkepäevaks ning soovijatele pakuti ekskursiooni Narzani väljakule. Eelinfot oli nii palju, et tegemist pidi olema mineraalallikate rikka väljakuga, kus muidkui vaatamisväärsusi. Kohale jõudes oli esimene reaktsioon pettumus, kui meid pandi maha suure tolmuse platsi ääres, mida ääristasid söögiputkad ja mõningad käsitööd müüvad memmed. Platsilt leidis siiski paar mineraalveeallikat, mille vesi oli väga tugeva raua maitsega. Eemalt paistis päris võimas mägikosk, kuid kuna mu jalalihased andsid endiselt tunda otsustasime sellele lähemale mitte matkata. Sõime šašlõkki ja unistasime sellest kuidas keedame õhtuks värsket kartulit ja teeme värsket salatit. Pealelõuna möödus järgnevaks matkaks varustust pakkides.

12. juuli

Plaan oli tõusta Prijuti (4200m) ja ööbimist seal. Eilsel infotunnil oli

meie lähikonnas olnud inimesed kuulnud liikuma hakkamise ajaks kell 9. Ärkasime seitsmest ja olime üheksaks valmis. Samas enamustel olid sel hetkel telgidki veel püsti. Selgus, et liikuma hakatakse kell kümme. Kuskil oli tekkinud infoliikumises müra, hea, et see arusaamine sedapidi mööda läks. Bussidega sõitsime u 4km Elbruse jalamile tõusvate tõstukite algjaama. Edasi oli valiku küsimus kas sõita kolme tõstukiga (kolm jaamavahet kuni 3800m) või astuda jala. Säästmaks võhma ja endiselt tunda andvat jalga otsustasin kasutada võimalust tõusta tõstukitega. Seoses nädalavahetusega oli tõstukite jaamas üsna palju trügimist ja pikad järjekorrad. Kohalikel olid ekskursioonid ja sõideti üles lauatama, suusatama. Tõstukid ei tundunud olevat just esimeses nooruses ning sellesse süvenemine ei tundunud eriti kasulik, nii saigi enam keskendutud järjest avarduvale vaatele. Kaks esimest tõstukitevahet olid tõusud kabiinidega, kolmandas olid lihtsalt istmed kuhu oma suure seljakotiga istuma saamine on paras ettevõtmine. Kogu tee hoidsin kramplikult kotist ja istme äärest, et mitte kotti kaotada või ise alla kukkuda. Tõstukitele järgnes matk kord laugemat kord järsemat nõlva mööda. Teekond oli pingutus, aga mitte ületamatu. Päästjate kaljudel oli esimeseks tegevuseks kivide vahele telkimiskoha leidmine. Suutsime end sättida lumele allika kaldale ja väikese künka veerele, kust avanes vaade, millele imelisust ei oska edasi anda. Olemist iseloomustas enim kerge nõrkus ja soov pikali saada. Infotunnil ma ei osalenudki, veetes selle aja telgis. Soovitus oli paremaks aklimatiseerumiseks natukenegi ringi liikuda enne magama minemist. Võtsin end kokku ja jalutasime Prijuti kaljude juurde, kus kaljunukkidele on kinnitatud lähiümbruses hukkunud alpinistide mälestusplaadid. Tuleb tõdeda, et neid hukkunuid on seal olnud ikka päris palju.

13. juuli

Äratus kella viiest. Õnneks olime eile õhtul termostesse vee valmis keetnud. Võtsime aega saamaks teada kaua meil enese valmis saamine aega võtab. 6.06 olime telgist väljas ja sättisime kasse alla. Ees ootas tõus Pastuhhovaja kaljudele (4690m). Astusime mööda lumevälja, ette astutud rada ei olnud. Tempo oli aeglane, olemine oli raske ja üsna sageli tuli puhata. Paar korda käis peast läbi ka tagasi pöördumise mõte. Viimane osa tõusust oli päris raske juba ja nõudis iga natukese aja tagant peatumist puhkamiseks. Tõus oli võtnud aega üle kahe poole tunni. Aklimatiseerumiseks veetsime mõnda aega üleval istudes, kuna enesetunne ei olnud just parim hakkasin vaikselt üksi alla minema. Laager oli kogu aeg silme ees, kuid teekond tundus lõputu.
Mõned Võru seltskonna mehed tegid täna tipu ära. Tõnis jõudis ka kogemata tippu, kui oli saanud loa, et võib Pastuhhovaja kaljudest natuke edasi jalutada. Teistel seda ei lubatud.
Laagris pikutasime telgis tunnikese, misjärel pakkisime asjad kokku ja kella ühest hakkasime alla laskuma. Mida alla poole saime seda paremaks läks enesetunne. Priit oli suutnud ära kaotada oma tõstukipileti - esimese tõstuki juures läks õnneks, kuna laskumas oli meid suur seltskond, siis kontrollid uskusid, et ta on pileti kaotanud ja lasid ta ilma selleta tõstukile, teisel tõstukil ei küsitud õnneks piletit ja kolmandas tegelesime pettusega st näitasin kontrollile oma piletit ja hetk hiljem andsin selle selja tagant Priidule. Vahejaamades kogesime kohaliku rahvuslikku eripära – nii kui meie vahele jäi väike ruum puges sinna üks kohalik ja hetk hiljem sebis sinna terve tema suguvõsa. Meile oli see õppetunniks ja hiljem seisime kõik külg külje kõrval nagu müür laskmata ühtegi vaheletrügijat endale ligi. All seadsime end laagris sisse, nautisime niivõrd kuivõrd võimalik ülerahvastatud sauna ja kolisime magama.